Kass Ants ja kevad

Kui rahulikul talveajal hakkas mamma arvama, et kass Ants on muutunud tõsiseks tibukiisuks, kes istub, valged sokid säramas, viisakalt seina ääres ja jälgib, kuidas elu temast mööda tuhiseb, siis mamma eksis. Suurelt ja fundamentaalselt, arvab vanaema, kes veetis Antsuga kaks tormilist päeva ja plaasterdab ikka veel kooselu järelmeid. Niipea kui ilmad sulaks keerasid, keeras ka Ants peale oma kasuka karvasema poole. Ei ole siin enam mingit tibukiisut või kaisu-Antsu! Ants teeb mouuUU ja siis veel jõuuUUU ja teeb mammale teatavaks, et nüüd ei tohi korterisse jääda ainsatki vallutamata sentimeetrit, ja et nüüd kohe hakkab vallutamine pihta.  Mamma püüab veel päästa, mis päästa annab, ähvardab Antsule nimeks panna Kaku-Kalle või Möira-Mart või midagi niisama hullu. Eks sa pane, hõikab Ants sellise häälega, nagu poleks ta mammast iial midagi paremat oodanudki. Märts on käes ka kassi on aeg võim üle võtta – kui loll peab mamma küll olema, et ta sellest aru ei taha saada?!

“Ei mingit hulkumist!” teatab Ants mammale, ja siit alates saab mamma füüsilise märkuse iga kord, kui välisuksele läheneb. Ja kui mamma panebki jope selga enne, kui Ants tema kurje kavatsusi märkab, siis ei tehta füüsilist märkust mitte käsivarde nagu tavaliselt, vaid hoopis säärde. Mamma on ju paks nagu aam, midagi muud peale venivate lödipükste ta ei kanna; Antsul on väike asi pükstest läbi pureda. Õnneks ei ole mammal veel riistu Antsu hammaste kärpimiseks, nii et regulaarsest küünte lõikamisest ei lase ta ennast häirida.

“Eksamid lähenevad!” hüüab Ants järgmisel päeval ja lendab eelviimasele riiulile, sinna, kus mamma hoiab peenemat teoloogilist kirjandust. Ants sordib sarjad hoolikalt läbi ja toob riiulilt alla need, mille omandamisega tuleks kiirustada. Aga ometigi ei ole see ju Antsu töö, oh ei. Mamma lugegu ja meenutagu, et ligimese-, eriti Antsu-armastus on Jumala enda loodud. Muidu kipuvad mamma manitsused pisut nagu sapiseks minema ja häädut jaguks kah nagu varasemast vähem.

“Ümarvorme, andke mulle ümarvorme!” karjub Ants seejärel ja põlgab ära kõik kandilisevõitu paberinutsud. Kevadel olgu nutsud kah ümmargused nagu üks korralik muna kunagi. Ants korraldas ise kah väikese otsingu. Leidis neli vildipalli, kaks pinksipalli, lõngakera ja ümmarguse nuustiku. See viimane meeldis talle väga. Kerge ja roosa ja mõnusasti lagunev. Lammutamise mõnu nimel kannatas Ants välja isegi seebihaisu. Et ümarvormidest puudust ei tuleks, selle eest hoolitseb Ants ise ka – hoiab silmad suured nagu tõllarattad, et ükski tolmutort ega linnuke tema  pilgu eest pagema ei saaks, saati siis mamma.

Kui mamma jälle (jälle? jälle!) Lutsu loeb ja Vähkmanni ette keerab, siis leiab Ants temaga korraks isegi ühise keele. Nimelt meeldib talle see “elu kõrgeima mõtte” otsimine, mis Vähkkmanni-mammi ajud seal veidi krussi keeras. Elul on kahtlemata kõrgeim mõte olemas, teab Ants kindlalt, ja lendab kõige ülemisele riiulile seda otsima. Või ronib. Ta oskab nüüd ronida ka. Ja siis täiendab Ants ennast veidike füüsikas, eriti just vaba langemist uurides. Viimaks langeb ta ise vabalt alla, sest ülemistel riiulitel paiknev elu kõrgeim mõte on mammale kättesaamatu ja seepärast ta Antsule järele ei tule.

Antsu kevad on tegevusrohke. Magamiseks ei ole üldse mingisugust aega. Kevad on lihtsalt liiga tähtis, et seda maha magada. Eriti kui sa oled täisjõus kass ja mitte  kevadväsimuse käes vaevlev mamma. Vanaemast ei saa kevade kontekstis üldse rääkida. Ta on küll väga pehme, aga ka väga vana. Vahetagu oma kulunud liigesed välja ja visaku kark nurka – siis järgmisel kevadel Ants vaatab, kui nooreks ta vanaema utsitatud saab.

Kass Ants peab vabariigi aastapäeva

Rangelt võttes ei peaks kassid riigipühadest mitte kui midagi teadma, aga ennäe, Ants ületab ka selles osas ootusi.

Esiteks lõi Ants tõbiseks jäänud mamma maast lahti, nii et mammal õnnestus ikka liputervitusest ka osa saada. Ja et mamma nägi tõsiselt närb välja, ergutas Ants teda juhtmete näksimisega. Muuks ei olnud mammast nagu eriti asja, aga niipea kui Ants kuvari kõikuma tõmbas või juhtmepusasse sügavamalt sukeldus, oli mamma platsis.

Teine vaatus tuli kaitseväe paraadi ajal. Ometi kord leidis Ants ka midagi telekast vaadata! Silmas sõdurpoisid üle ja seadis ennast ka lahingukorda: puhastas varbavahed, teritas küüned, lõi kihvad läikima. Ja siis, ehkki mamma tahtis rahumeeli surmatoovaid sõiduriistu vaadata, korraldas Ants ka koduse demonstratsioonesinemise. Proovis mamma peal küüsi ja hambaid, testis jämedaid ja peenikesi hääleregistreid, pistis jällegi nina juhtmetesse ja saavutas viimaks selle, et mamma hakkas ka oma kaitsevõimet tõestama. Ants andis alla, aga mitte ilma võitluseta.

Vahepeal võttis Ants tunnikese vabaks ja tukkus. Aga niipea kui vastuvõtt algas, oli Ants jälle hakkamist täis. Lõi saba läikima, poleeris sokid ja vurrud üle ja oli jälle hakkamist täis. Et mamma ikka mängust välja ei jääks, nokkis Ants jällegi arvutijuhtmeid – mamma tuligi kenasti ja käbedalt, võttis Antsu käevangu nagu kord ja kohus. Ainult et telekas Antsu ei näidata. Ju siis ei ole veel piisavalt teeneid.

Kass Ants ja pepu

Kõik väikesed kiisud sünnivad nii, et neil on eluks vajalikud vidinad kohe küljes. Küüned ja kõrvad ja saba ja pepu ka. Aga ehkki kass Ants on juba ligemale poolteist aastat vana, ei ole ta sotte omaenda pepuga senini päris selgeks saanud.

No võtame näiteks saba. SAba on Antsu pepu küljes kõvasti kinni. Ja ometi ulatub saba nii kaugele, nii kõrgele, nii eemale ülejäänud Antsust. Kuna Ants on osav poiss, saab ta vajaduse korral oma hänna alati kätte, või vähemalt selle otsakese. Ants kribib käppadega saba pidi edasi ja jõuab viimaks pepuni. Ja siis, ilma et seda kuidagimoodi oleks võimalik ennustada, teeb Ants kukerpalli või kukub uppi. Osalt on see saba süü, osalt pepu oma, sest pepu paistab olevat nii suur ja raske, kui seda Antsu silesabaga võrrelda.

Aga no ega alati ei ole ju silesaba. Kriisiolukorras muutub Antsu saba muljetavaldavaks pürstiks, mis tõuseb algul taeva poole ja keerab siis jälle maakera keskpunkti poole tagasi ja lõppude lõpuks annab sabaots mõista, et ei no tema teeb küll täpselt seda, mida tema tahab. Ja pepu on veel eriti kange tegelane – kui saba esineb, siis pepu tahab ka tähelepanu saada ja kalpsab otse esimeste käppade kõrvale. Nii on kogu Ants korraga näha ja iga vaindlane peab nüüd otsusele jõudma, kas sellise koletusuure elukaga ikka maksab tüli norida. Kui vaindlane taganeb, siis on see ju puhtalt pepu teene – muidu oleks Antsust näha ainult kaks suurt silma ja sabatutsak.

Antsule meeldib, kui tema saba on puhas ja kui pepu on puhas. Ja kui hügieen on saavutatud, siis võib ju proovida, milleks see pepu ka õieti kõlbab. Kui nüüd rääkida paberituustide tapmisest, siis neil puhkudel on pepust palju tolku. Ants ise on ammuilma rünnakuks valmis, esikäpad ja silmad ja kõrvad – aga pepu pidurdab, tema tahab veel natuke aega, et ennast paika sättida. Ja hea ongi. Tuust kaotab valvsuse, Antsu silmad jälgivad mängu ja kõrvad kontrollivad tuusti iga südametukset. Saab siis viimaks pepu paika, ja Ants kargab – eksimatult, kärmelt, surmapõlglikult ja surmavalt. Paberituust on tabatud ega jäeta talle vähimatki lootust. Kõik pepu teene. Ants jätab viimase tasakaalustamise alati pepu hooleks. See tunneb asja ja suunab Antsu jõu just sinna, kuhu vaja.

Muidugi peab pepu leppima ka sellega, et aegajalt Ants lihtsalt istub tema otsas. Aga pepu ei pahanda. Pepu on meeskonnamängija ja arvestab Antsu ülejäänud kehaosadega peaaegu alati. Antsu paneb see justkui pisut imestama. Kui ollakse ikka nii suur ja osav nagu Antsu pepu on, siis võiks endast ju veidi paremini arvata ka midagi iseseisvamat ette võtta. Aga pepu peab peenikest naeru – tema on suur ja osav ja tark, lausa nii tark, et ei ihalda mingit iseseisvust. Tal on Antsu küljes küllalt hea elu.

Kass Ants kasvab ja kahaneb

Vanaema on küll vana ja silmanägemine jätab soovida, aga tähtsad asjad näeb ta alati ära. Täna oli kass Ants jälle vanaema juures kordusõppustel ja vanaema hinnangul käitus ta nagu viimane tsivilistist molkus, kel pole distsipliinist mingit aimu. Kippus vanaemale kallale ja laamendas kartsaski mehemoodi. Aga küll kord mehest mehe teeb! Õhtuks oli Ants juba kuku poiss, saba sile ja kõrv kikkis. Siiski ei pääsenud ta väikesest kriitilisest sissekandest teenistuskirjadesse.

Nimelt teatas vanaema, et kass Ants olevat muutunud tõeliseks kummikassiks. Kui tal tuju hea, kõht täis ja vaindlast netu, siis on Ants pisike ja sile, katsukäpakene mahub iga prao vahele ja kihvasid pole nähagi, Ants tõmbab kenasti kõhu sisse ja mahub igast praost läbi ning alt ukerdama. Silmad on kah sellised pisikesed ja klaarid rohelised. Ja kuigi saba pikkuseks on mamma ammuilma fikseerinud 32,5 sentimeetrit, pole seda sama hästi kui nähagi. Pisike Ants keerab saba ümber jalgade sõlme või istub selle otsas nagu viisakas kass kunagi. Pisike Ants mahub iga padja peale tuttu ja iga teki alla kerasse, rääkimata siis riiulitest, kus tudupesi rajada.

Ants on pisike ka siis, kui ta hiilib. Vanaema ütleb, et kui Antsul on luureülesanded käsil, siis pole teda üleüldse näha. Vanaema teab küll, et kass on kapi otsas, aga näha pole. Või kusagil sängi all – aga kus, mine sa võta kinni. Kui siis nähtavale ilmubki, siis nihutab tasakesi pepu paika ja tormab järgmisse dislokatsioonipunkti.

No seda paljukest teab ju mamma omast käest ka. Täna aga väitis vanaema, et Antsu saba oli suure vihaga pool meetrit pikemaks kasvanud. Ja vihased sabalöögid ulatunuvat seinast seina, sabavihin olevat kardinad puudelt alla toonud ja vanaemale endale näkinärvi põletiku külge külmetanud. Antsu silmad olla läinud suureks nagu teleka ekraan ja käpad jämedaks nagu rotveileril – selle vahega, et rotveileril pole aimugi, mida oma käppade ja küüntega teha. Ja kui siis Ants oli ennast igatepidi suureks, jämedaks ja kurjaks ajanud, siis ulatunuvat tema selg lakke ja saba läbi lae, silmad põletanuvat tapeedi sisse auke ja küüntest jäänuvat maha vaksasügavused vaod. Kus Ants sabaga lõi, langes mehi nagu loogu – nii vähemalt ütles vanaema. Ja kui Ants möirgas, siis arvanud majarahvas, et tuletõrje tuleb.

Vanaema oli siis võtnud tolmuimeja ja Antsu magamistuppa kartsa hirmutanud. Sealt tunni aja pärast välja tulles olnud Ants jälle nii pisike nagu piibuork ja saba sobinuks kolm korda väiksemale kassile. Visanud teine end selili ja näidanud, et kõht on kah üksikvangistuses kokku kuivanud…

Mamma kuulas vanaema ära ja noogutas tõsiselt. Mamma kuulas Antsu ära ja noogutas jällegi tõsiselt. Pani ilusasti kirja Antsu jutu selle kohta, kuidas vaindlase hais oli vanaema rünnanud ja tema, vapper Ants, vanaema hirmsate peletiste käest päästnud. Et peletised olid koledad, seda tõendavad vanaema vermed ja sinikad. Ants neid igatahes ei teinud, tema olevat vanaema ainult korraks katsukäpaga patsutanud. Jutt lõpetatud, tõmbas Ants ennast kohe eriti pisikeseks keraks. Nii kokku krousis enda, et nurr ei mahtunud enam sisse ära ja tuli volksti välja. Nüüd on Ants tudutilluke unemuna niikauaks, kui ringutama hakkab. See algab sabast, mis läheb kohe kindlasti poolemeetriseks. Ja Ants ise muutub meetriseks soolikaks. Järgmine kord lubas Ants vanaemale hoopis ringutada. Tingimusel, et vanaema ise oma kolekollid minema ajab.

Sildid:karts, kordusõppus, saba, uni, viha

Kass Ants ja gravitatsioon

Ants-poiss pole eriline meeskonnamängija – talle meeldib ise reegleid teha ja nende järgi ka elada. Mamma küll üritas Antsu veenda, et ülemäärane isepäisus ei ole väga hea, et vähemasti gravitatsiooni ja teiste füüsika seadustega võiks ikka arvestada, aga see oli algusest peale jutt kurtidele kõrvadele.

Nüüd siis ongi Ants omadega nii kaugel, et gravitatsioon on alistatud ja Ants lendab täiesti vabalt ruumis ringi. Igasse riiulisse lendab, kui tahab, enne lendamist võtab käpaga mõõtu ja siis lendabki. Sabaga tüürib. Antsu saba on üldse selline tegelane, kes gravitatsioonist ei hooli. Sihib muudkui taeva poole. Et Ants uksesilma juurde piiluma hüppab, see on kah üsna tavaline asi, nagu seegi, et näe-näe, Ants jookseb horisontaalselt ja vaip lebab horisontaalselt, aga kui Ants üle vaiba jookseb, siis tõuseb vaip püsti.

Gravitatsiooni saab ka teistmoodi ära kasutada. Näiteks kargab Ants lauale – vahet pole, kas ta istub või seisab või lebotab seal – ja hakkab tasapisi katsukäpaga patsutama. Katsutab pastakat nii korda viis, kuni pastakas langeb põrandale ja hüüab “Gravitatsioon!” Siis katsutab Ants arvutihiire põrandale. See hõikab samamoodi. Mammaga võidu, sest juhtmevaba puutetundlik kolekallis hiir näib mammale korda minevat…isegi kahtlaselt korda, kui Antsuga võrrelda. Kas siis Ants ei olegi mammale kallis?! Kas siis mingit tühist arvutividinat ei raatsita nüüd kiisule mängida anda?!

Kass Ants katsutab lauapealse kenasti puhtaks ja ronib siis laua alla, kus gravitatsiooniga saab kolmandat moodi mängida. Katsud ja sikutad ja keerutad natuke ennast seal juhtmetes, ja juba tulebki. Kõigepealt kolinaga üks kõlar, siis teine, siis telefonilaadija, siis veel mingi vidin, ja siis tuleb mamma kah, hõisku täis ja aur üleval. Ants saab kapitaalselt pahandada, sest juhtmetega mängimine ei ole mamma arust üldse lubatud.

Gravitatsioonil on Antsu jaoks veel variante varuks. Kui näiteks painälg peale tuleb ja nurri-isu enam asu ei anna, keerab Ants ennast lauale või sängi niimoodi aelema, et pea ja saba ulatuksid üle äärte. Mamma teeb muudkui pai ja pai, Ants vajub järjest rohkem pinnalaotuseks, kuni tulebki kätte see ülimõnus hetk, mil Ants rõhtsalt pinnalt põrandale valgub. Aelemisest ja mõnulemisest pole enam juttugi, Ants keerab kiiresti oma otsa ümber ja maandub täpselt nagu ette nähtud – käppadele. Haiget ei saa Ants ilmaski, selleks on ta liiga osav.

Ants allub gravitatsioonile küll, aga ainult osade kaupa. Ta oskab niimoodi voodiotsal kõõluda, et krapskäpad on sihitud allapoole ja saba ülespoole. Ants oskab selja vastu seina toetada ja pea allapoole rippu lasta. Ants ronib mööda mammat üles ja alla nagu parasjagu vaja, Ants kukub ülespoole ja hüppab allapoole. Gravitatsioon ongi Antsu oma. Mamma liigub ju peamiselt horisontaalisid pidi. Ants on kaugel sellest, et mamma üle naerda, ehkki natuke naljakas see ju on, et inimesel hing sees ja lae alla ei tõuse. Antsu lepitavad mamma pihud, mis nii mõnusasti kõhtu pidi käivad. Horisontaalselt, ikka horisontaalselt.

Sildid:gravitatsioon, katsukäpp, pai

Kass Ants on mammale mõistatus

Istub mamma õhtusel ajal tugitoolis ja mõtleb, et kuidas küll viis kilo triibulist kassi suudab ühe ööpäeva jooksul nii palju mõistatusi püstitada.

1. Miks Ants mõnel hommikul ajab mamma üles ja mõnel hommikul mitte?
2. Kuidas Ants teab, et peale kempsuskäimist läheb mamma kohe vannituppa?
3. Miks peidab Ants äramängitud nulle, mulle, hiiri ja pileteid veenõudesse?
4. Mida hoiab Ants voodi all?
5. Miks Ants oskab lugeda kahekümne hääduni, aga kümneni ei oska?
6. Kus Ants on, kui teda mitte kuskil ei ole?
7. Mida otsib Ants põrandavaiba alt?
8. Kuidas pääseb Ants jope voodri vahele?
9. Kes õpetas Antsu selili sõitma ja küüntega hoogu anda?
10. Miks Ants vanaemaga kakleb?
11. Miks üks mänguasi Antsule meeldib ja teine ei meeldi, ja miks homme on vastupidi?
12. Miks Ants ei luba mammal põrandaharja puutuda?
13. Kuhu peitis Ants kolm viimast kartulit koos kotiga?
14. Miks Ants läheb reisikasti magama küll, aga reisimise jaoks mitte?

Kass Ants vaatab ja mõtleb,et küll need inimesed ikka võivad küsida. Ronib vaiba alt välja, jooksutab ühe hiirekese reisikasti alla, keerab reisikasti kummuli ja ütleb näu. Elu on lill ju, misjaoks sa muudkui küsid, mamma?!

Kass Ants uurib asju põhjani

Mammal on nüüd koht, kus tööl käia ja Ants peab natuke rohkem üksi kodus olema. Ja kui mamma algul muretseski, et äkki on Antsul kodus üksi igav, siis nüüd ta ei pabista enam. Antsul on uuriv vaim, särav mõistus ja võimsad musklid, temal ei ole kunagi igav. Üksiolekutundidest jääb isegi väheks.

Ants uurib maailma kuni põhjani välja. Võib juhtuda, et asjade tõeline väärtus on just põhja all. Ants alustas oma veenõuga, et saada teada, kuskohast mullid tulevad. Algul katsus käpaga, aga siis pistis nina kausi serva alla ja tegi nõksti – mõnikord lendas veenõu edasi, mõnikord läks kummuli. Ants vaatas põhja üle ja tegi näuh. See pidi tähendama pettumust, sest kausi põhja all polnud ei nulle ega mulle ega muud huvitavat. Aga Ants ei nurise – teadlase jaoks on ka negatiivne tulemus hea tulemus.

Järgmine põhi, mida Ants uurib, on mamma voodi põhi. Voodi all on kaks kohvrit ka. Ants nügis neid niikaua ninaga, kuni kohvrite vahele tekkis mõnus käik, mida mööda Ants pääseb kohvrite taha oma isiklikku eraklasse. Mida Ants seal teeb, seda ta mammale ei räägi, aga mamma voodi nipid ja saladused on tal hästi teada. Vedru kriuksu ta ei karda, aga kui mamma linu kohendab, siis tuleb Antsu krapskäpp kusagilt sängi alt säuhti välja – Ants aitab kaasa.Väga võimalik, et seal voodi põhja all on Antsul suured varandused peidus. Mamma ei julge vaatama minnagi.

Eile õhtul võttis Ants käsile järgmise põhja – oma reisikasti põhja. Algul pistis nina polstri alla, siis ronis sinna üleni peitu, krabistas ja nagistas. Siis keeras ennast ümber ja vaatas mammale polstri alt suurte silmadega otsa.  Tegi jälle äuh ja näuh ning jätkas uurimistööd. Viimaks tuli ikka välja ka, roosa null hambus. Selle nulliga maadles ta hea mitu tundi ja arvata võib, et viis lõpuks oma sängialusesse varakambrisse.

Uuriv vaim leiab uurimisväärseid põhjasid ikka ja alati. Mõned projektid on Antsul veel pooleli ka. Näiteks oma toidukausi põhja uurimine. Seestpoolt on asi selge. Öösiti tundub Antsule vahel, et anuma põhja all võiks kah midagi peituda. Ilmselt rakendab ta nii katsukäppa kui nüginina, et kauss kummuli keerata. Tagasikeeramine jääb mamma hooleks, ja andku siis juba süüa ka. Pooleli on ka vaaside, purkide, kausside ja tasside põhjauuringud, sest mamma kipub vahele segama just siis, kui asi Antsule huvitavaks läheb. Ants ei ole veel aru saanud, mis mamma tahab, et lilled oleksid vaasis püsti. Eriti tuntav on mamma negatiivne mõju arvuti põhja uurimise alal. Niipea kui Ants nina juhtmetesse torkab, on mamma kohal, teeb kõva häält ja vibutab näppu. Nii loll Ants ka ei ole, et ta selle peale ehmataks. Ta proovib uuesti ja uuesti. kui mamma ei märka, et Ants on arvuti kallal, siis Ants ise ütleb talle seda, sest see mäng on nii vahva. Lõbu kestab, kuni mamma võtab selle naljaka purgi, mis susiseb. Seda susinat Ants kardab küll ja otsib endale kohe uue tegevuse. Aga kui mammat pole, siis uurib Ants põhjalikult ka selle susinapurgi põhja üle. Ei ole seal midagi hirmsat. Ärgu susisegu midagi. See on Antsu kodu ja tema uurib, mida heaks arvab. Kasvõi arvutit.

Kass Antsul on täitsa tavaline päev

See, kas Ants ärkab mamma jalutsis, mamma padja peal või mamma pahkluid näksides, on enamvähem juhuse asi. Ants ei ole väga varajane mees ja tema poolest võiks hommikud päris kaua kesta. Kui ta aga kord püsti saab, siis läheb päev pauguga lahti.

Peatus üks on söögikauss. See peab täis saama, aga enne sööma hakkamist tehakse teinekord korteris mõned rõõmutuurid, et kõht ikka mõnusalt tühi oleks. Viimastel päevadel tuleb mammal toidukaussi natuke otsida, sest Ants keerab selle ööseks kummuli. Mine tea, miks, aga vaip lainetab ja krõbuskeid jätkub mammale jala alla kah. Mamma teeb siis koledat häält.

Kui tavasöök söödud, tavakaka kakatud ja tavatuurid tuuritatud, siis on kaks võimalust. Ants tuleb kas häädut norima või läheb kohemaid linnukesi valvama. Ega summa ei sõltu ju liidetavate järjekorrast – igal juhul sooritab Ants mõlemad ülesanded hommikupoolikul ja põhjalikult.

Pühadevahe päevadel on Ants olnud väga krapsakas. Kakelda tahab, aga miks, sellest mamma aru ei saagi. Kismahimu käib Antsul hookaupa, võimalik, et ainult noore kuuga. Aga iseendast käib see nii, et algul tehaks kuus-seitse korda vastamisi “njäu”, siis läheb asi üle “njauuu” peale ja saba läheb jämedaks, siis viimaks tuleb kuuldavale “njoUUU” (sellele mamma enamsamaga  ei vasta) ja Antsu kõrvad lähevad ligi pead, ja kohe ongi kass kõigi krapsliikmetega mamma käsivarre küljes kinni. Laseb kohe lahti ka ja lippab peitu. Vanaema juures sama lugu, aga kontsert enne krapsamist on veidike lühem. Eks siis loetakse kraapsud kokku ja vastavalt sellele tuleb Antsule ka karistus: kas pannakse kartsa või ei? Kisma väsitab Antsu ja tavaliselt läheb ta pärast seda vaiksemasse kohta tuttu.

Uskuge või ei, aga selline ongi Antsu tavaline päev. Natuke mängitakse sulemänguasjaga, natukene aetakse paberinutsusid taga, natukene noritakse häädut, rohkesti valvatakse linnukesi, krapsatakse mamma sõrmi läbi voodivõre, pestakse ja kratsitakse ennast ja sinna seee talvine päevake lähebki. Antsu elu on täitsa lill.

Kass Antsu teised jõulud

Ants pole kassina enam mingi algaja, terve aastaring juba ära elatud. Seepärast sukelduski Ants tänavustesse jõuludesse otseteed, pea ees.

Sokkidega ei hakanud Ants jamama. Tal on neid isegi vähevõitu. Üks sokk annab sokimõõdu välja, siis veel kaks varbaotsa, ja üks päkk on puhta paljas. Ants muundas sokiriputamise rituaali laulurituaaliks ja kantis selle osavalt päevaajale üle. Kui mujal maailmas pannakse sokk ööseks rippuma ja loodetakse hommikuks häädut, siis Ants valis välja need momendid, mil mamma istus oma lemmiktugitoolis sellises asendis, et häädusahtel oli tal käeulatuses. Oi neid jõululaule, mis Ants seal sahtli juures siis kuuldavale lasi! Seal oli nii koraale, hädahüüdusid kui ülistus- ja armulaule – tulemuseks muidugi see, et häädu tuli kätte ja Antsu talje jätab nüüd pisut soovida. Paistab siiski, süüdi on mamma, kes ei raatsinud kallil advendiajal loomakest näljas hoida.

Jõululaupäeval tõi mamma Haagivangu metsast mõned kuuseoksad, ja need võttis Ants kohe omaks. Rabas hambusse ja vedas ära. Kui siis mamma oksakesed purgi sisse pani, rabas Ants need uuesti hambusse ja vedas ära. Vähe sellest – ta lausa pures mammat läbi kuuseokste, ei peljanud okkaid ega midagi. Purgi põhjas olev vesi tundus Antsule kah eriti magus. Otsast otsani tema kuusk, ja mamma ärgu kohendagu neid oksi siin
midagi. Mamma jättis siis igaks juhuks kaunistused panemata, sest mine tea, mis Ants ehtimisest arvaks.

Mamma koukis kusagilt ka ühe riistapuu, mille sees oli küünal ja m

is ülemisest otsast ajas magusat haisu – mamma arvates. Ants vaatas selle hoolega üle ja kiitis heaks. Las haiseb. Kassidel ei ole jõuludest ega roosidest sooja ega külma, aga kui mamma tahab laulda “Üks roosike on tõusnud” ja sinna juurde roosilõhna nuusutada, siis ei ole Antsul selle vastu suurt midagi.

Ants on jõulude puhul erakordselt tolerantne. Lubab mammal teha kõike, mis mamma tahab, kasvõi põrandal istuda. Ja mamma on ka tolerantne, lubab Antsul oma tugitoolis tududa nii kaua kui Ants tahab.  Tänaseks on jooksud joostud ja kaklused kakeldud, maa peal on rahu ja hea meel.

Kui Ants oma kolmandateks jõuludeks veel paksemaks läheb, siis on rahu ja rõõmu ilmselt veel rohkem. Aga elame-näeme. Täna soovib Ants kõigile parimat. Eriti just rahu ja aega.

Kass Ants läheb paksuks

Kindel töökoht on küll tore asi, aga taljele võib see halvasti mõjuda. Kuni Ants pendeldas lenduri, tolmulapi, torumehe ja rusikavõitleja ametite vahel, kulus kaloreid kenasti ja Ants oli vormis poiss. Nüüd aga istub Ants kogu valge aja tööpostil  - mis sa teed ära, kontoripersooni mured kipuvad juba nädalaga tekkima. Esiteks antakse Antsule väga lühikesed puhkepausid. Jõuab täpselt mamma juurde joosta ja kiireid kaloreid nuruda. Neid hääduvärgendusi, mida mamma keskmises sahtlis hoiab. Kümme tükki tohiks päevas saada, aga Ants nutab nii haledasti, et mamma annab oluliselt rohkem, no kaksteist kindlasti. Sest mamma teab väga hästi, mis tunne on pärast seitsmetunnist söömavahet McDonaldi luugi juures oodates. Ants lippab kohe tööle tagasi, aga lindude maiuspidu ajab tal vist kõhu kiiremini tühjaks kui muu töö. Kui mamma häädu osas resoluutseks muutub, siis tahab Ants pehmet sööki. Terade krõbistamiseks ei ole lõunapausil lihtsalt mahti, neid sööb Ants ainult pimedal ajal.

Õnneks ei ole Ants veel päriselt paadunud. Kui pimedaks läheb, siis teeb Ants trenni. Ikka neid lemmikasju. Ronib seinu mööda, lendab alt üles ja ülevalt alla, karjatab paberinutsakuid, teritab küüsi, kardab mammat, ehmatab mammat, ajab taga mulle ja nulle. Niikaua tuuseldab ringi, kuni viimaks on keel vestil ja lõug ripakil. Siis tahab Ants jälle süüa, ehkki mamma räägib küll, et ei ole vast mõtet. Näljaselt Ants siiski magama ei lähe. Närib põlatud terakesi, kui muud ei anta.

Vahel juhtub sedagi, et Ants ei saa trenni enam pidama. Siis viskab mamma talle turjale ühe toreda teki. Teki all hakkab Ants kohe tunneleid kaevama. Kui mamma natuke tekiserva liigutab, hakkab Antsul eriti tore ja teki alt kostab tasane nurradi nurr. Ants meelitab mammalt veel natuke häädut ja lubab, et kui ta veel natuke pekki naha vahele saab, siis läheb nurr ka hoopis kõvemaks ja pikemaks. Aga mamma ei anna. Ütleb, et aitab peres ühest paksmaost küll, ja kihutab Antsu veel natukeseks  trenni. See on ebaõiglane ja julm küll, aga Ants teab, et ega elu ei olegi memmekatele. Küll ta hommikul töö juures puhkab.